E-kooli varjuküljed

Sellel nädalal otsustasin oma projektijuhtimise aines nüüd rääkida ajaplaneerimisest ning tundi ette valmistades hakkasin mõtlema veidi sügavamalt e-kooli peale ning kas see keskkond tegelikult ei ole hoopis noorte jaoks kahjulik.

Õeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ning e-kool võib olla just üks selline sillutiskivi.

Siinkohal täpsustaks, et ei pea silma kaubamärki eKool, vaid kõik artiklis toodud kehtib ka Stuudiumi kohta.

Mis siis on probleem?

Probleem on selles, et 12nda klassi lõpuks oleme noored ära harjutanud olukorraga, kus keegi teine paneb kirja kohusetundlikult, mis toimus, mis juhtuma hakkab ning samuti koostab siis õpilaste jaoks nende ToDo listi. Küsisin ka tunnis, et kui paljud õpilastest ilma e-koolita oskavad öelda, et mis neil sellel nädalal koolis toimuma hakkab ning mitte ükski õpilane ei julgenud väita, et tema teaks.

Kusjuures üks noormees kommenteeris, et ega ta ka e-kooli abiga alati ei tea ning olen seda ka täheldanud viimase paari nädala ulaõppe jooksul, et mingi hulk inimesi vabandab asjade tegemata jätmist sellega, et ta ei näinud e-koolis infot. Võibolla kui terve klass sellise vabanduse kirjutaks, siis oleks probleem õpetajas, kuid see tundub olevat 10-20% õpilaste probleem.

Ehk siis paratamatult meenub siinkohal väljend õpitud abitus. Oleme õppimise teinud nii lihtsaks, et noored ei pea oma ajusid pingutama isegi ning seetõttu võib eriti valus olla see hetk, kui nad kooli lõpetavad ja ülikooli või tööle lähevad. Seal peab igaüks endale vajaliku info kokku koguma ning kui puudud mõnest loengust või koosolekust siis ikka on inimese enda vastutada, et ta teaks, mida räägiti ning mis teha tuleb.

Ja see ei ole ainult nende probleem, kes e-koolis ülesandeid ei näe. Sest tegelikult ka need noored, kes oskavad siiski e-koolist info üles leida ei pruugi siiski osata ise oma aega planeerida, vajalikult hetkel märkmeid päevikusse teha jne.

Mida saab probleemi lahendamiseks teha?

Öeldakse, et probleemi teadvustamine on esimene samm probleemi lahendamise teel ning ausalt enne eilset ma ei olnud ka ise üldse mõelnud selle peale, mis seos võib olla e-koolil sellega, kuidas tuttavad ettevõtjad kurdavad, et noored kipuvad unustama kohtumisi ning ei pruugi hommikul töölegi jõuda.

Teine asi, mida saame kindlasti teha on see, et rääkida noortele ajaplaneerimistest, prioriteetidest ja eesmärkide seadmisest. Tänagi tunnis seletasin neile, et miks on proaktiivsete inimeste elu parem ning kuidas peaksime oma tegevuste puhul vahepeal aja maha võtma ning otsustama, et mis on siis oluline ja mis ebaoluline. Tutvustasin neile ka Eisenhower’i maatriksit (vaata allpool) ning rääkisin kuidas selle abil paremini mõista, millised asjad tegelikult kõige pealt tähelepanu vajavad.

Eisenhoweri maatriks tegevuste priotiseerimiseks

Pikemas perspektiivis vajab see teema nüüd ka laiemat avalikku diskussiooni. Miks me e-kooli kasutame ning milliseid oskusi selle abil noored õppima peaksid. Lugesin just hiljuti ühest raamatust, et meile jääb meelde paremini see info, mille kättesaamiseks peame rohkem pingutama. Kui me võtame ära selle pingutamise faktori noortelt, siis paratamatult õpetame neile ka käitumismustreid, mida hiljem tööandjad siis peavad muutma hakkama.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.