Sellel nädalal otsustasin oma projektijuhtimise aines nüüd rääkida ajaplaneerimisest ning tundi ette valmistades hakkasin mõtlema veidi sügavamalt e-kooli peale ning kas see keskkond tegelikult ei ole hoopis noorte jaoks kahjulik.
Õeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ning e-kool võib olla just üks selline sillutiskivi.
Siinkohal täpsustaks, et ei pea silma kaubamärki eKool, vaid kõik artiklis toodud kehtib ka Stuudiumi kohta.
Mis siis on probleem?
Probleem on selles, et 12nda klassi lõpuks oleme noored ära harjutanud olukorraga, kus keegi teine paneb kirja kohusetundlikult, mis toimus, mis juhtuma hakkab ning samuti koostab siis õpilaste jaoks nende ToDo listi. Küsisin ka tunnis, et kui paljud õpilastest ilma e-koolita oskavad öelda, et mis neil sellel nädalal koolis toimuma hakkab ning mitte ükski õpilane ei julgenud väita, et tema teaks.
Kusjuures üks noormees kommenteeris, et ega ta ka e-kooli abiga alati ei tea ning olen seda ka täheldanud viimase paari nädala ulaõppe jooksul, et mingi hulk inimesi vabandab asjade tegemata jätmist sellega, et ta ei näinud e-koolis infot. Võibolla kui terve klass sellise vabanduse kirjutaks, siis oleks probleem õpetajas, kuid see tundub olevat 10-20% õpilaste probleem.
Loe edasi “E-kooli varjuküljed”