Õppija toetamine

Teadlikkus õppija arengust ja õppimisest

See on teema, kus olen pidanud ennast sellel õppeaastal väga kiiresti täiendama. Esimeseks suureks väljakutseks oli see, et kui suvel rääkisin kooli direktoriga, siis jäeti mulle mulje, et noored näiteks projektijuhtimisega reaalselt kokku puutunud väga suures osas. Seetõttu sai ette valmistatud ka materjalid, mis sobiksid eelkõige õpilastele, kellel on reaalseid kogemusi, mida analüüsida. Esimesel nädalal selgus, et enamikel noortel puudub igasugune kokkupuude projektide läbi viimisega ning jooksvalt oli vaja ümber kohendada plaan õppeaine sisu osas.

Siinkohal oli suureks abiks mulle minu mentor Eve, kes ka paari tundi külastas ning oskas välja tuua asju, millele ma ise mõelda ei osanud. Näiteks püüdes klassis diskussiooni algatada, siis kahjuks väga vähesed õpilased võtsid sõna. Eve soovitas anda alguses teema väiksemates gruppides arutlemiseks ning siis igalt grupilt küsida nende arvamust. Selline väike nipp aitas diskussioonid muuta palju elavamaks.

Kui nüüd hinnata oma õppimiskäsitlust, siis kasutan kõige rohkem kognitiivse õpikäsitluse elemente. Õppeaasta alguses tutvustasin õpilastele ka nö 21. sajandi oskusi ning selgitasin, et kuidas püüan ka läbi oma ainete neid oskusi arendada. Siin ongi suurimaks kitsaskohaks olnud see, et osad õpilased pole väga harjunud sellise lähenemisega ning seetõttu oli eriti alguses neil kogu aeg hirm, et äkki tõlgendatakse tunni ülesannet kuidagi valesti. Kuna näiteks küberturvalisuses ja kommunikatsiooni alustes on kõige olulisemaks õpiväljundiks just oskus infot koguda ja kriitiliselt hinnata, siis tegelikult siin väga palju erinevaid viise, kuidas eesmärgini jõuda ning selline õigete vastuste paljusus ning halli ala olemasolu on nõudnud õppuritelt ka mugavustsoonist väljaspoole astumist. Aga praegu on enamik juba kohanenud ning noorte analüüse ja tagasiside on väga põnev lugeda.

Kirjutasin sel teemal ka ühe blogipostituse, kuhu panin kirja asjad, mida ma teeksin teisiti kui saaks uuesti sügis 2020 tagasi minna.
Sõnum minevikku ehk mida ma oleksin võinud teada 6 kuud tagasi

Väga suureks abiks oli ka Coursera kursus “Learning How to Learn: Powerful mental tools to help you master tough subject.” – seal räägitust kirjutan pikemalt posituses Õppides õppima

Õppija tundmaõppimine

See on olnud üks keerulisemaid väljakutseid minu jaoks. Hakkasin sügisel õpetama kahes koolis ning kokku on mul 366 erinevat õpilast (46 õpilasega on kaks erinevat ainet, ülejäänutega kohtun korra nädalas). Ehk siis õppijate tundmaõppimine oli alguses väga keeruline.

Esimese sammuna muidugi jäid igas klassis silma need õpilased, kes aktiivsemalt tunnis sõna võtsid ning kaasa rääkisid. Selliseid õpilasi on keskmiselt klassis 1-3. Erandiks on siis viiendad ja kuuendad klassid, kus arvutiõpetust andsin, kus üle poolte on väga jutukad.

Avastasin ka, et isegi sama kooli siseselt klasside lõikes on erinevused õppijate tasemete ja võimekuse osas väga erinevad. Näiteks Tabasalu Ühisgümnaasiumis oli sügisel väga erinev kolme kuuenda klassi arvutiõpetuse tase. Nüüdseks on need vahed küll vähenenud, kuid ikkagi on üks klass, kus suudetakse efektiivsemalt tegutseda. Siin oli ka reaalne dilemma, et kas peaksin igas klassis siis eraldi hindamiskriteeriumeid mõne töö puhul kasutama ning alguses nõrgemas klassis olin leebem hindamisega, sest eesmärk oli ju ikkagi noori motiveerida.

Väga huvitav oli ka kahe üheteistkümnenda klassi võrdlus, kellele uurimistöö aluseid andsin. A klass oli tunnis küll küllaltki passiivne (ei võetud sõna, ei küsitud), kuid samas tunnireeglitest peeti kinni ning ei tegeletud muude asjadega. Just praegu sisestasin ka uurimistööde hindeid ja seal klassis peaaegu kõik töö õigeaegselt esitanud ning positiivse hinde saanud (ühe erandiga).

Samas B klassis oli korra kehtestamine tõeline katsumus. Kõige rohkem segasid seal kolm klassi liiget, kuid ka teised püüdsid näiteks mobiiltelefone kasutada, kõrvaklappe pähe panna jne. Kahjuks selle klassi uurimistööde tulemused nüüd ka seda olukorda kajastasid – enam kui 1/3 klassis ei esitanud tööd või ei saanud seda arvestatud.

Ausalt öeldes selle klassi puhul pole ma isegi suutnud praegu veel tagantjärgi välja mõelda, et mida ma oleks saanud teisiti teha, et ka B klassil oleksid tööde tulemused paremad. Viimastel kuudel kui õpe virtuaalselt toimus, siis tegin seal aines nii, et valmistasin videoloengu koos ülesandega ette ja panin Classroomi. Ise olin tundide toimumise ajal Zoomis ja igaüks, kellel oli täiendavaid muresid või küsimusi oma tööga seoses sai siis tulla ja nõu pidada. Ja need õpilased kes seda võimalust kasutasid aktiivselt on saanud kõik ka viied või neljad.

Õppija individuaalsete õpivajaduste tundmaõppimine

Nagu eelmises punktis ka kirjas, siis see individuaalsete õpivajaduste tundmaõppimine on olnud suur väljakutse. Kindlasti ei saa ma väita, et kõigi 366 õpilase puhul on see õnnestunud, kuid tooks paar näidet, mille üle päris uhke olen.

Kindlasti üheks kohaks, kus saab süvitsi minna õpilase individuaalsete õpivajaduste tundmaõppimisega on uurimistööde ja praktiliste tööde juhendamine. Selles osas oli mul võimalusi palju, sest juhendasin TYG-is ja Arte-s kokku üheksat noort. Nendest neli tegi individuaalselt uurimistööd, kaks tükki tegid koos uurimistööd ning kolm lõid siis õpilasfirma.

Sügisel oli juhendamine kahes koolis minu jaoks üsna erinev. Kuna TYGis andsin ma ka uurimistööde aluste ainet, siis oli tavaks, et noored kas enne või pärast tundi kiirelt tulid ja oma küsimused ära küsisid. Samas Artes, kus ained olid hoopis teised oli väga harv juhus, kus koolis õpilane ise uurima tuli mõnd uurimistööga seotud teemat.

Detsembris kui õppimine virtuaalseks läks, siis saatsin kõigile juhendatavatele kirjad, kus uurisin, kuidas läheb ja meenutasin neile, et olen nende jaoks olemas, kuid nemad peavad olema see aktiivne pool, kes ühendust võtab kui abi on vaja.

Kaks neiut, kes tegid teenusedisaini alast tööd olid ise ka väga aktiivsed ja me iga kahe nädala tagant nendega ka kohtusime. Neil siis eeskätt oli vaja just valdkonnaga seotud nõu nagu näiteks, kust leida häid allikaid, kuidas kaardistada kohvikute teenindust, ankeedile tagasiside jne. Ehk siis nendega toimis väga hästi koostöö, kus saime kiirelt kokku, nad andsid ülevaate, mis toimunud on, küsisid küsimused ja siis toimetasid edasi.

Samas ühe juhendatavaga oli küll nii, et tal motivatsioon minuga suhelda oli, kuid alguses väga vaevaliselt läks teooria osa. See moment, kui ta pidi loetud teooria töösse kokku kirjutama tekkis tal sügav motivatsioonikriis ning pidin jaanuaris ise talle kirjutama ja uurima, et äkki oleks aeg kokku saada. Kahjuks noor ei saanud aru, et juhendaja üheks rolliks on aidata ka sellist motivatsioonikriisi ületada ning seetõttu ise ei julgenud ühendust võtta. Andsin talle paar nippi teooria osa tegemiseks ning julgustasin, et alustagu ka ankeedi tegemist ning tõsiselt hästi hakkas siis minema, kui andmed koos oli. Noormees enda üllatuseks avastas ka, et talle lausa meeldib andmeid analüüsida ja võrrelda ning tema empiiriline osa suurepärane oli. Ta nii õnnelik oli, kui nüüd töö ka viiega hinnati – sain aru, et seda ta isegi esialgseks eesmärgiks endale pannud ei olnud. Tema puhul siis oligi minu roll pigem mentor kui õpetaja kuna suurimad probleemid olid pigem emotsionaalsed ja motivatsiooniga seotud.

Üks juhendatav kahjuks võttis ühendust väga harva ning kui mõned päevad enne töö esitamise tähtaega ühendust võttis, siis pidin talle väga kriitilise tagasiside andma. Soovitasin kirjutada ka kooli uurimistööde koordinaatorile ja paluda ajapikendust. Noor oli veel mures, et mida sinna kirjutada põhjuseks – soovitasingi ausalt öelda, et juhendaja kriitika ehmatas ära. Järgmised nädal aega võttis neiu tööd väga tõsiselt ning olime pidevalt ka Facebook Messengeris ühenduses kui kiireid küsimusi tekkis ning lõplik töö täiesti normaalne – viite ta arvatavasti ei saa, kuid tugev neli peaks tulema küll.

Ei hakka siia nüüd kõiki näiteid kirjutama, kuid põhimõtteliselt see juhendamine andis võimaluse iga noorega paremini tuttavaks saada ning tegelikult oli see väga tore. Hea meelega tahaks, et iga noore jaoks oleks nii palju aega, kuid arvestades, et ma ei tööta isegi täiskoormusega ja mul on ligi 400 õpilast, siis kahjuks see keeruline.

Üks tore lugu meenub veel Arte 5B klassist, kus mul esialgu oli tõsiseid probleeme paari õpilasega. Nad kahjuks ei teinud tunnis kaasa ja tunnitööd olid kõik esitamata. Oktoobri alguses otsustasin vahelduseks teha kooditundi ning seal siis lubasin valida kõigil selle keele, mida nad ise eelistavad. Ja minu üllatuseks päris suur osa klassist valis vene keele, üks valis inglise keele ja üks araabia keele. Ja see tund läks suurepäraselt, sest selgus, et nende jaoks oli probleemiks just eesti keele mõistmine (arvutitunnis on veidi teistmoodi sõnavara ka).

Edaspidi siis olen püüdnudki arvestada seda asjaolu, et keele tase klassis erinev. Juhenditesse pannud teksti asemel rohkem kuvatõmmiseid ning otsinud ka selliseid ülesandeid, kus saab õppida digipädevusi, kuid mis nõuavad ka loomingulist lähenemist. Praegusel hetkel on üks neist kolmest probleemsest õpilasest muutunud viieliseks ning ülejäänud kaks on suutnud ka distantsõppel ilusasti kohal alati olla ning kui päris viielised ei ole, siis tugev neli ilma igasuguste järele aitamise tundideta.

Koostöise õppija kujundamine

See nüüd on teema, mis minu jaoks on väga lai. Sest tegelikult hea õppetulemuse saavutamiseks käib koostöö väga erinevatel tasemetel. Püüan nüüd neid erinevaid koostöö vorme alljärgnevalt ka analüüsida.

Koostöö õpilase ja õpetaja vahel

Hea koostöö aluseks on väga selge rollijaotus. Peavad selged olema nii õpilase ootused õpetajale ning õpetaja ootused õpilastele. Näiteks kooliaasta alguses rääkisin õpilastele oma ootused (näiteks minu jaoks olulisel kohal on tähtaegadest kinni pidamine) ja samas uurisin nende ootusi mulle ( millises vormis infot eelistavad, mis tüüpi töid soovivad teha jne). Hiljem laadisin iga klassi juurde ka just selle klassiga seotud märkmed.

See siis ühe kümnenda klassiga seotud slaidid koos märkmetega

Noored peavad ka teadma, et neil on õigus küsida ka reeglite kohta ning teha ettepanekuid mõne reegli muutmiseks.

Koostöö kooli ja kodu vahel

Kuna ma klassijuhataja ei olnud, siis selles osas on mul väga palju häid näiteid just tööst õpetajana ei ole. Aga kuna teen ka palju koolitusi turvalise interneti teemadel nii õpetajatele kui lapsevanematele, siis koolituste käigus on välja joonistunud üks väga hea koostöömudel just algklassides. Nüüd räägin sellest ideest ka peaaegu kõigil oma koolitustel ning vaikselt see vist ka levimas on 🙂

Idee siis see, et kui toimub esimene lapsevanemate koosolek enne 1. klassi, siis klassijuhataja ei peaks läbi rääkima ainult õppetööga seotud teemad vaid peaks ka julgustama vanemaid panema paika reegleid nö nutimaailma kohta. Ehk siis lepitakse ühiselt kokku, et mis võiks nutiseadmete kasutamise aeg, millal noored võivad sotsiaalmeediasse kontod teha ja millal lubatakse teha virtuaalseid oste taskuraha eest.

Selline koostöö aitab esiteks lapsevanematel paremini reegleid kehtestada ning teiselt poolt ei jõua ka kooli nii palju digimaailma probleeme ning klassijuhatajal vähem stressi. Muidugi siin tavaliselt põhiliseks vastuargumendiks, et kõik lapsevanemad ei pea reeglitest kinni, kuid tegelikult piisab, kui valdav enamus peab. Ja olen suhelnud ka vanematega, kelle klassis sellised reeglid on ning üldiselt ollakse väga rahul.

Koostöö õpetajate vahel õpilast fookusesse pannes

Tegelikult on õpilaste jaoks ka oluline see, et kuidas käib koostöö õpetajate vahel. See on minu jaoks olnud kõige keerulisem. Uue õpetajana ma siiski tahan veel uskuda, et ükski õpilane pole lootusetu juhtub ning nüüd on mul endal ka nii mõnigi hea näide, kus on võimalik õpilasi ka aktiivselt kaasata, kuid siin tunnen puudust mõnikord kolleegide toest. Olen püüdnud uurida, et mis võiks olla ühe või teise õpilase probleemideks ning kahjuks ühelt klassijuhatajalt saan alati vastuse, et õpilane ongi lootusetu või siis õpilane ajabki jama (see siis oli olukorras, kus üks õpilane tegi märkuse distantsõppe ajal, et tal kodus pole süüa).

Neid näiteid on ka teisigi, kus mingite õpilaste vastu ollakse väga negatiivselt meelestatud ning vahel on tunne, et õpetajad küll teevad omavahel koostööd, kuid eesmärk on pigem nö sotsiaalne suhtlus, kui õpilaste areng ja nende heaolu. Samas võibolla jäävad sellised negatiivsemad näited paremini silma. Positiivse näitena võin tuua, kuidas vestlus koolipsühholoogiga aitas mul mõista, et klassis on paljudel õpilastel keeleprobleem ning seda probleemi teades sain hakata aktiivselt lahendusi otsima.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga