Õppides õppima

Lõpetasin täna oma esimese kursuse Courseras – Learning How to Learn: Powerful mental tools to help you master tough subject. Lühidalt kokku võttes võin öelda, et tegu oli väga hea kursusega, mis andis nii uusi teadmisi, kui samas aitas ka meenutada vanu tõdesid. Kursuse koolitajateks olid Dr Barbara Oakley ning Dr Terrence Sejnowski California San Diego ülikoolist.

Kursuse lõpus saab ilusa diplomi ka 🙂 Natuke segaseks jäi mulle see autentimise asi – otseselt Coursera mult dokumenti ei nõudnud, kuid kuna ma hetkel siis nö Eesti Sotsiaalministeeriumi kontoga seotud, siis võibolla seetõttu nüüd rohkem mu juttu usuti, et ikka olen see, kes ma väidan end olevat.

https://www.coursera.org/account/accomplishments/records/T5C5LZ6JMYJ9 – siit lingilt saab ka keskkonnas kontrollida, kas sertifikaat ikka tõene.

Alljärgnevalt siis kursuse sisust veidi pikemalt – samas kui plaan ise kursus läbi teha, siis võib-olla parem kui neid märkmeid enne ei loe 🙂

Kursuse alguses tutvustati aju töö eripärasid ning eristati kaks erinevad töörežiimi ajul: fokusseeritud ja hajutatud. Fokusseeritud töörežiim sobib spetsiifiliste ülesannete tegemiseks samas kui hajutatud olekus suudab aju paremini suurt pilti näha. Ideaalne on õppides kombineerida neid kahte režiimi vastavalt vajadusele.

Lükati ümber ka arusaam, et täiskasvanueas ajus enam väga uusi ühendusi ei teki. Tegelikult muutub aju läbi elu ning põhimõtteliselt igal hommikul ärkame mingil moel veidi uue isiksusena.

Eraldi teemana käsitleti ka tegevuste edasilükkamist. Alustades mõne tegevusega, mis ei ole meile harjumuspärane ja nõuab nö ajumuskleid, mis ei ole väga treenitud siis esialgu võib aju anda valusignaali, mis muudab tegevusega alustamine keeruliseks. Siis on lihtne leida endale muud täitetegevust. Asjade edasilükkamise vältimiseks soovitati kursusel kasutada Pomodoro tehnikat (taimer – 25 minutit fookusseeritud ajutööd ja siis mingi puhkepaus, kus ennast premeerid kas mõnusa ajaviite tegevusega või maiusega vmt).

Oluline on ka mõista, et aju koosneb pikaajalisest mälust ja töömälust. Toodi paralleel, et kui pikaajaline töömälu on nagu laohoone, kus asjad on lõpututel riiulitel reas siis lühiajaline töömälu on pigem kehva kvaliteediga tahvel, kuhu maksimaalselt mahub 4 ühikut erinevat infot ning kust asjad kuluvad ära väga kiiresti. Et asju töömälust saada pikaajalisse mällu, siis see vajab kordamist. Samas kordamist pole mõtet teha järjest vaid pigem jagada see ära teatud päevade lõikes – iga päev 10 minutit teemaga tegelemist aitab asja paremini meelde jätta, kui üks päev 60 minutit järjest korrates.

Lisaks on uuringud näidanud, et lihtsalt lugedes ei jää info eriti meelde. Palju paremaks meetodiks on meenutamine või siis enda testimine.

Kasulik on ka õhtul tegelikult ajule mõttetööd anda – öösel magades restruktureeritakse teadmised ümber ning asjad kinnistuvad. Lisaks tekivad päeva jooksul ajus mürgised aineid, mis siis magades välja loputatakse kuna magamise ajal ajurakud kahanevad ja ruumi rohkem seal vahel puhastusstööd teha.

Koolitajad heitsid ka väljakutse tõdemusele, et me peame pigem arendama oma andeid. Tegelikult on võimalik õppida väga erinevaid asju ning hea õppimistehnikaga saab õppida keeli või matemaatikat ka inimene, kes varasemalt on end neis valdkondades andetuks pidanud.

Loovuse teema juures oli kõige põnevam väide, et kui inimese avatus aitab kaasa loovusele, siis tema meeldivus (agreeableness) on negatiivses korrelatsioonis loovusega. See paratamatult pani mind mõtlema, et kui me koolides eeldame, et õpilased on pigem õpetajaga ühel meelel, siis kas see ei takista nende loovuse arengut. Isiklikult meeldib mulle küll loengus osaledes vaielda õppejõududega – muidugi kahjuks toimib see hästi ainult nendes ainetes, kus õppejõud on professionaal ning suudab oma ainet argumenteerida.

Üks vahva idee, mille kavatsen järgi proovida on see, et kui soov on loominguliselt kirjutada, siis võib kasuks tulla see, kui ekraani ei näe. Muidugi toimib see juhul kui oskad pimekirja, aga selle olen nüüd viimase kahe aastaga päris hästi selgeks saanud (suudan kümne sõrmega trükkida ca 70 sõna minutis ja eesmärk on mingi hetk ikka 100 sõnani jõuda). Samuti soovitati kirjutamisel kasutada lehte writeordie.com – kui seal toppama jääd, siis hakkab tekst ära kustuma. Kuna minu jaoks on stress üldjuhul produktiivsust tõstev, siis võib selline leht olla suureks abiks kirjutamise blokist üle saamisel.

Harjumus, millest ma nüüd vabaneda plaanin on kospektide joonimine. Mulle meeldib oma tahvlis tekste lugedes hunnik teksti värviliseks teha, kuid koolitajate sõnul selline massiline joonimine pigem loob illusiooni õppimisest kui aitab sellele kaasa. Õige lähenemine oleks see, et peale peatüki lugemist võid siis 1-2 lõiku ära joonida, mis kõige olulisem on, kuid see peab läbi mõeldud olema. Igasuguste asjade äärele kirjutamine on samas OK. Käsitsi kirjutamine pidi üldse abiks olema ajus info kinnistamisele.

Huvitav termin oli koolitusel chunk (tükk). Põhimõtteliselt peaks üks chunk olema siis infohulk, mida töömälu üks koht korraga hoida suudab. Samas neid tükke on võimalik suuremaks kasvatada harjutades ja õppides. Hea näide on see, et kui esialgu korrutustabelis üks tehe võib juba ühe töömälu pesa ära võtta, siis harjutades võid mitu tehet korraga mahutada samasse töömälu “pesasse”. Kusjuures lihtsalt kellegi teise lahenduskäigu lugemine ei tähenda, et see tükk suuremaks kasvab. Ajusse jäävad asjad, mille oled ikka praktiliselt läbi proovinud teha.

Liigne tarkus mingis valdkonnas võib tuua kaasa jälle uusi väljakutseid. Kui oled mingis teemas väga sees, siis on lihtne takerduda ning ei näe õiget/parimat lahendust. Üldse soovitati olukorras, kus mõte kinni jookseb, lasta ajul sellest probleemist puhata ning mingi muu teemaga tegeleda. Samamoodi testide ajal on kõige parem kui alguses püüda lahendada keerulisemaid ülesandeid, siis kui enam ei oska sujuvalt edasi lahendada, siis vahepeal lahendada lihtsamaid ülesandeid ja siis vahepeal keerulisemate juurde tagasi pöörduda. Selline rütm aitab ajul paremini lahendusi otsida ja meenutada. Muidugi toimib see strateegia juhul, kui materjal on enne eksamit selgeks õpitud ja soovitavalt ka pikk uni tehtud, et ajust mürgid oleks välja uhutud. Sellega seoses meenus allolev pilt, kus tehti katseid ämblikega manustades neile erinevaid aineid. Olgem ausad – unetus ja liiga palju kofeiini tunduvad kõige parem viis, kuidas ämblikut saboteerida kärbseid kätte saamast.

https://www.thesun.co.uk/wp-content/uploads/2018/07/DD-COMPOSITE-SPIDERS-ON-DRUGS1.jpg

Juttu oli ka rööprähklemisest. Kõik katsed, mis tehtud on näitavad, et rööprähklemine ei ole kuidagi kasulik – eriti ebaefektiivsed olid katsetes inimesed, kes ennast väga heaks rööprähklejateks pidasid. Kusjuures mitme asja tegemine väga pikka aega järjest kahjustab aju püsivalt. See on kindlasti teema, mida peaks ka noortele täpsemalt rääkima – paratamatult näen ka lapsevanemana, kuidas noored püüavad siin õppida nii, et samal ajal sõbrannaga sõnumeid vahetatakse.

To-Do list tuleb teha eelmisel õhtul – see annab ajule võimaluse juba veidi soojendust une ajal teha. Lisaks kirjutades ToDo asjad paberile vabastame ruumi oma töömälus.

Veidi räägiti ka mälutehnikatest. Üks idee on mälupalee – ehk siis lood endale ajus mingi ruumi, mis sulle päriselus väga tuttav ning siis kui on vaja meeles pidada ükteisega mitte seotud asju, siis saad seda kasutada asjade meelde jätmiseks. Kunagi tutvustati seda meetodit ka mälutreeningu kursusel ning siis lõin endale 20 punkti teekonna (mis kattus mu tavapärase jalutuskäiguga kodust poodi). Tõepoolest on nii võimalik asju meelde jätta, kuid nagu kõige muude asjade puhul vajab see praktiseerimist ja tol hetkel kuidagi ununes. Pean nuputama, kas õnnestub see kuidagi uuesti kasutusele võtta.

Tegelikult oli seal kursusel veel põnevaid nippe ja soovitusi päris palju ning panin endale ka väikese konspekti kirja, mille plaanin mingi aja pärast korra uuesti läbi lugeda. Nii selle postituse kirjutamine kui ka hilisem konspekti läbi sirvimine on just need tehnikat, mis loodetavasti aitavad ka kõike õpitut kinnistada. Igatahes kui soov Courserast mõni kursus võtta, siis seda kursust julgen küll soovitada 🙂

Postituse foto: http://chronicengineer.blogspot.com/2015/01/learning-how-to-learn.html

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.