Kriitiline mõtlemine informatsiooniajastul

Hetkel löön kaasa ühes HITSA projektis, millega toome sügisel koolidesse kampaania nimega “Valede jaht”. Projekti eesmärk on õpetada noori paremini tuvastama valesid internetis. Kahjuks neid valesid on seal palju ning mulle meeldib Pratchetti raamatust “Tõde” see tsitaat:

Vale jõuab maailmale tiiru peale teha enne, kui tõde saapad jalga saab…

– Terry Pratchett “Tõde”

Kindlasti kehtis see väide ka eelmisel sajandil, kuid 21. sajandil koos interneti arenguga on see muutunud kriitiliseks teemaks. Seetõttu otsustasin nüüd Courseras võtta kursuse teemal “Mindware: Critical Thinking for the Information Age”. Kursust viis läbi Richard E. Nisbett – psühholoogia õppejõud Michigani ülikoolist, kes on kirjutanud sellel teemal ka raamatu.

Pean tunnistama, et päris wow efekti mulle see kursus ei pakkunud, sest seal oli palju juttu statistikast, loogikast ning andmete lugemisest ning need on valdkonnad, kus mu taust on üle keskmise tugev. Samas inimese jaoks, kellele ei meeldi ajaviiteks matemaatika või loogika ülesandeid lahendada võib see kursus olla eriti silmiavav. Aga hoolimata sellest, et oli ka päris palju olemasolevate teadmiste kordamist, siis sain ka ise päris palju uusi ideid, näiteid ning mõtlemisainet. Alljärgnevalt ka mõned teemad, mis eriti eredalt meelde jäid.

Kursus algas sellega, et vaadati korrelatsiooni. Kes nüüd väga statistikakauge lugeja siin on, siis korrelatsioon näitab seost kahe andmehulga vahel. Mida lähemal on korrelatsioon ühele, seda suurem on seos andmete vahel. Näiteks kui ma töötan tunnipalga eest kuskil poes, siis minu töötatud tundide ja saadud palga vahel on korrelatsioon üldjuhul 1 – muidugi juhul, kui ma ei saa ka mingeid boonuseid või müügipreemiat.

Andmete juures on olulisteks omadusteks ka andmete reliaabsus (ehk usaldusväärsus) ning nende valiidsus (ehk kehtivus). Tihti võib tekkida olukord, kus andmed võivad küll põnevat lugu rääkida, kuid nende saamislugu rikub ilusa muinasjutu ära. Näiteks kui ma tahan teada, kuidas vanemate inimeste tervis on seotud nende vanusega, siis kindlasti pole mul mõtet andmeid minna hooldushaiglasse koguma – sinna satuvad üldjuhul ikkagi kehvema tervisega vanemad inimesed ning selle andmehulga pealt tehtud järeldused ei ole miskit väärt.

Järgmisena käsitles professor Niesbitt suurte arvude seadus. Ehk siis mida suurem on andmehulk, mida analüüsime, seda väiksem on tõenäosus on saada äärmuslikke tulemusi ning valim esindab paremini rahvastikku. Väga huvitav oli siin näide tööintervjuu kohta. Praktikas kiputakse tegema tööle kandideerija kohta otsus ühe (või parimal juhul paari) kohtumise baasil, kuid tegelikult parima kandideerija leidmiseks peaks vaatama nende varasemaid saavutusi ning intervjuu peaks omama väga väikest mõju lõppotsuse tegemisel. Kahjuks inimestel on kombeks üksikjuhtumit üldistada. Kui inimene on korra sõbralik siis järelikult alati sõbralik vmt. Tegelikkuses on selliste üksikjuhtumite puhul korrelatsioon järgmise korraga ca 0,5 kanti ainult.

Parim viis ennustada inimese käitumist tulevikus on vaadata tema käitumist minevikus.

– Richard E. Nisbett “Mindware: Critical Thinking for the Information Age”

Väga palju valeinfot tegelikult lähebki ju praegu lendu sellega, et keegi postitab sotsiaalmeediasse mõne loo, mis juhtus ta tuttavaga või tuttava tuttavaga ning seda jagatakse tuhandeid kordi. Ning see loob paljude inimeste meeltesse seose, mida tegelikult ei pruugi olemas olla. Ajul pidavat veel selline “kehv” omadus olema, et me pigem mäletame seda infot, mis meie praeguseid teooriaid kinnitab.

Oluline on kindlasti mõista ka seost ja tagajärge. Näiteks toodi sellised väited:

  • Kui 60ndatel jäätise söömine kasvas, siis suurenes ka lastehalvatuste arv. Kas jäätise söömine põhjustab lastehalvatust?
  • Paarid, kes kauem valmistuvad pulmadeks on kauem ka abielus. Kas pikk planeerimine tagab igavese abieluõnne?
  • Piipu suitsetavad inimesed elavad kauem, kui teised inimesed. Kas peaks hakkama piipu popsutama, et elu pikem oleks?

Tegelikult on nendel kõigil väidetel laiem kontekst ning omavaheline otsene seos puudub. Aga kujutan täiesti ette meedias pealkirju, mis umbes täpselt selliseid väiteid ka esitavad… Professor Niesbett soovitas vaadata toitumishuvlistel lehte cochrane.org, kus on info toidulisandite kohta tehtud uuringute kohta. Tema sõnul puudub enamikel toidulisanditel teaduslik tõestus, et need tegelikult ka toimivad nii nagu reklaam lubab.

Kõige paremaid tulemusi saabki eksperimenteerides ja tulemusi mõõtes. Muuta tuleb vaid ühte muutujat ja vaadata, kas ja kuidas teised muutuvad. Kahjuks on selline eksperimenteerimine kallis ja aeganõudev ning seetõttu tihti minnakse lihtsamat teed. Näiteks kui viia läbi autistlike inimeste seas läbi küsitlus, kes on vaktsineeritud ja kes mitte, siis suure tõenäosusega saame tulemused, et valdav enamus autistlikest inimestes on vaktsineeritud ja see annaks suurepärase võimaluse järeldada, et vaktsiinid põhjustavad autismi (mida ka päris paljud väidavad). Samas tegelikkuses on see, et mitteautistlike inimeste seas on vaktsineerimise protsent umbes sama – seega ei ole siin omavahelist seost.

Kui me ei mõõda oma tegevuse tulemusi jooksvalt, siis võib kasu asemel ka palju kahju teha. Näiteks toodi kursusel näide, kus tagantjärgi uurides selgus, et New Yorgis peale 9/11 tegutsenud leinanõustajad tekitasid olukorra, kus nõustaja juures käinud inimesed leinasid palju kauem kui teised (ja see kindlasti ei olnud soovitud eesmärk). Samuti räägiti kampaaniast, kus koolilapsed viidi vanglatesse külla, et vangid räägiks neile kui paha on vanglas olla. Tagantjärgi uurides selgus, et programmis osalenud lastel oli tulevikus suurem risk ise vanglasse sattuda kui neil, keda ei hirmutatud koolieas sellega.

Viimase nädala teemade hulgas oli ka huvitav termin “sunken cost”. Otsetõlkes on see nö uppunud maksumus (ei leidnud praegu kiirelt googeldades paremat terminit). Igatahes idee on see, et tuleviku otsuseid tehes ei peaks me arvestama kulusid, mida oleme juba teinud. Piltlikult öeldes, et kui oleme juba kuhugi auku matnud tuhandeid eurosid, siis pole mõtet sinna juurde panna veel sama palju raha lootuses, et ükskord see rahapuu ikka kasvama hakkab. Pole mõtet minna üritusele, kuhu minna enam ei soovi lihtsalt selle pärast, et meil on pilet olemas või süüa mittemaitsvat asja seetõttu, et selle tellisime.

Sinu ülejäänud elu algab praegu.

– Richard E. Nisbett “Mindware: Critical Thinking for the Information Age”

Siin on tegelikult suur seos skämmidega. Kui oleme juba mingi raha maksnud, siis on keeruline loobuda – alati on lootus, et maksan veidi veel ning äkki siis tuleb see raha tagasi. Tegelikkuses muidugi ei tule, aga mind alati üllatab, kuidas inimesed on valmis päris suuri summasid maksma usus, et imesid juhtub – see teooria võib seda päris hästi selgitada 🙂

Kokkuvõtteks võib öelda, et kursus oli suurepärane ning mul on hea meel, et selle läbi tegin. See sobib nüüd küll kõigile inimestele sõltumata vanusest, soost, ametist ja kõigist muudest kriteeriumitest. Ise plaanin sealt ideid võtta nii kuuendike arvutiõpetuse tunni jaoks kui ka gümnaasiumi uurimistöö seminari tundi.

Postituse foto: https://mythgyaan.com/blind-men-and-the-elephant/

https://www.coursera.org/verify/JWW6MJHGQDZE

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.