Posted on

Arendus-, loome- ja teadustegevus

Erialase teadmuse arendamine

Minu panus digipädevuste valdkonnas on järgmine:

Õpetajatele, noorsootöötajatele ja lapsevanematele mõeldud käsiraamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht”. Raamat annab kiire ülevaate kõigist erinevatest teemadest, millega inimesed internetis kokku puutuvad, sisaldab lugusid elust enesest ning annab ka vihjeid, kust edasi uurida. Lisaks on iga peatüki lõpus ka juhend, kuidas seda teemat algklassiõpilastele selgitada.

Digipädevusi õpetav kogupere lauamäng “Häkkerite lahing” valmis mul Tartu Ülikoolis kommunikatsioonijuhtimise eriala magistritööna. Mäng põhineb Digicomp mudelil ning selle eesmärk on suurendada nii noorte kui lapsevanemate teadmisi internetist ja arvutitest. Tartu linn tunnustas seda ka kui parimat noorsootöö teemalist uurimistööd aastal 2019.

Loe edasi “Arendus-, loome- ja teadustegevus”
Posted on

Koosloome head ja vead

Viimase nädala olen tegelenud nüüd “Valede jahi” materjali läbi töötamisega ja “Targalt internetis” üles panekuga. Peab tunnistama, et see on olnud päris korralik väljakutse ning kuigi ma tavapäraselt olen koosloome suur pooldaja, siis selle projekti puhul tundub mulle, et see koosloome sellisel kujul päris ennast ei õigustanud.

Kui lühidalt projekti käigust ülevaade anda, siis HITSA (nüüdne HARNO), kutsus 2020 kevadel kokku ca paarkümmend õpetajat, kes siis ühiselt pidid looma materjalid, mille abil siis saaksid teised õpetajad ka valede teemat oma õpilastele selgitada. Teema valik väga hea ja aktuaalne, sest viimane aasta on näidanud ju selgelt, et valed võivad ühiskonnale teha suuremat kahju, kui mingi pahavara või DDoS rünnak seda suudaks.

Algus oli paljutõotav – kaardastitati töögrupi liikmete huvid ja võimalused projektis kaasa lüüa ning jagati välja ülesanded. Aga siin tekkiski esimene probleem – 2-3 liikmelised tiimid pidid kirjutama siis nö infoampsud, mis kodulehtedele üles läheksid. Ja tuleb tunnistada, et erinevate inimeste arusaam infoampsust on väga erinev… Kui nüüd materjale läbi töötasin, siis mõnes kohas olu jutt võibolla veidi isegi liiga lihtne ja piirduti fototöötlemise mainimisega ning teises kohas jälle mingi väga detailidesse metaandmete muutmise ja kontrollimise teemadel. Kusjuures mõlemad tekstid head, kuid lihtsalt need ei sobi päris hästi ühte õppematerjali kokku.

Loe edasi “Koosloome head ja vead”
Posted on

Õppevara loomine “Turvalise interneti. Digimaailma teejuht” raamatu näitel

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama aastast 2017. kui mind kutsuti Jakob Westholmi gümnaasiumisse kõigile klasside interneti turvalisuse koolitust läbi viima. Enne seda olin küll teinud oma laste kodukoolis mõned tunnid kübermaailma teemadel + Tagasi Kooli projekti raames käinud ka Kooditundi tegemas, kuid sellises mahus ja suisa tasustatud tööna ei olnud ma varem tunde teinud.

Kogemus oli põnev ning kuigi mul olid Laagri kooli jaoks tehtud õppeslaidid olemas, siis iga tunniga sai neid täiendatud ning nüansse ja lugusid tuli aina juurde. Tundide ajal suhtlesin ka päris palju õpetajatega, kes kurtsid, et nad ei tea enamikest teemadest, mida noortele räägin, mitte midagi ning puudub eesti keelne raamat, mis teemat käsitleks.

Paar nädalat hiljem jõulude ajal juhtus nii, et mul oli paar täiesti vaba päeva ning tekkis mõte, et äkki prooviks siis raamatu ise valmis kirjutada. Pean tunnistama, et alguses oli asi uitmõte, kuid kui olin kolm päeva kirjutanud järjest ning põhimõtteliselt üle poole raamatu valmis oli, siis hakkasin tõsiselt plaani pidama ning kevad 2018 ilmus raamat “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” (keda see protsess huvitab, siis isiklikus blogis on mul postitus “3 kuud ideest trükifailini ehk lugu sellest, kuidas kirjastajaks ootamatult hakkasin”) .

Loe edasi “Õppevara loomine “Turvalise interneti. Digimaailma teejuht” raamatu näitel”
Posted on

E-kooli varjuküljed

Sellel nädalal otsustasin oma projektijuhtimise aines nüüd rääkida ajaplaneerimisest ning tundi ette valmistades hakkasin mõtlema veidi sügavamalt e-kooli peale ning kas see keskkond tegelikult ei ole hoopis noorte jaoks kahjulik.

Õeldakse, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega ning e-kool võib olla just üks selline sillutiskivi.

Siinkohal täpsustaks, et ei pea silma kaubamärki eKool, vaid kõik artiklis toodud kehtib ka Stuudiumi kohta.

Mis siis on probleem?

Probleem on selles, et 12nda klassi lõpuks oleme noored ära harjutanud olukorraga, kus keegi teine paneb kirja kohusetundlikult, mis toimus, mis juhtuma hakkab ning samuti koostab siis õpilaste jaoks nende ToDo listi. Küsisin ka tunnis, et kui paljud õpilastest ilma e-koolita oskavad öelda, et mis neil sellel nädalal koolis toimuma hakkab ning mitte ükski õpilane ei julgenud väita, et tema teaks.

Kusjuures üks noormees kommenteeris, et ega ta ka e-kooli abiga alati ei tea ning olen seda ka täheldanud viimase paari nädala ulaõppe jooksul, et mingi hulk inimesi vabandab asjade tegemata jätmist sellega, et ta ei näinud e-koolis infot. Võibolla kui terve klass sellise vabanduse kirjutaks, siis oleks probleem õpetajas, kuid see tundub olevat 10-20% õpilaste probleem.

Loe edasi “E-kooli varjuküljed”