Koostöö ja juhendamine

Osapoolte kaasamine (õppija, lapsevanem, kolleegid, tugipersonal jne)

Siin tooks üheks näiteks ühe 5. klassi õpilase, kellega esimesel trimestril oli päris keeruline seoses arvutiõpetusega. Õpilane ei suutnud alguses ühtegi tööd esitada ja kuigi ta tunnis oli väga sõbralik, siis samas tundus 100% huvipuudus aine vastu olema.

Suhtlesin koolipsühholoogiga, kelle juurde ka õpilane suunatud oli ning psühholoog ütles, et õpilane oli talle kurtnud, et paljud probleemid on koolis seetõttu, et ei saa täpselt eesti keelest aru (õpilane ise vene keelsest perest).

Järgmine tund otsustasin siis tunnis teha Code.org lehel programmeerimist ja lubasin igal õpilasel valida endale sobiva keele juhiste lugemiseks. Minu üllatuseks umbes pooled õpilased klassis ei valinud eesti keelt – väga paljud valisid vene keele, üks araabia keele ja paar inglise keele. Hämmastav oli see, et kõik õpilased väga entusiastlikult tegid ja see oli esimene tund, kus kogu klass tööd ära esitas.

Hiljem kui õpilane paari esimest tööd tuli järeltundi järgi tegema, siis uurisin talt, et kas kodus vanemad ei saa aidata. Seal ta nii armsalt rääkis, kuidas kodus nii vanemad kui vanaema peavad teda hoopis üli-osavaks arvutites. Sinna kadus ka mu lootus, et äkki kodus saab keegi teda aidata.

Aga muutsin oma ülesandeid (esimesed ülesanded olid keeleliselt üsna väljakutsuvad kuna ma ei tajunud seda probleemi) ja teise trimestri sai õpilane tugeva nelja ja kõik tööd ka distantsilt korralikult tehtud. Temaga toimus ka ümarlaud koolis ja mul oli igatahes hea meel sotsiaalpedagoogile saata väga positiivne iseloomustus tema kohta.

See on nüüd selline eredam näide hea koostöö kohta. Muidugi kurb on see, et kui klassijuhatajale rääkisin, et noormees tegelikult väga tubli ja tundub, et keele probleem takistab, siis kahjuks tema oli väga skeptiline selles osas ja arvas, et tegu ikka õpilase kehva iseloomuga. See natuke kurb, kuid arvatavasti uue ja ajutise õpetajana on vähem seda usalduskrediiti kolleegide silmis.

Lapsevanema nõustamine õppimise valdkonnas

Kuna ma klassijuhataja ei ole ning oleme õpilastega omavahel asjad selgeks rääkinud, siis kahjuks siin otse koolitööst ei ole head näidet tuua. Sain küll mõned kuud tagasi ühelt lapsevanemalt (gümnaasiumi õpilase lapsevanem) kirja, kus ta kiitis mind loengute eest ja ütles, et vaatab mu tunniks tehtud videosid koos lapsega, kuid see nüüd ei lähe vist arvesse.

Aga tooksin ühe näite seoses ühe tuttava noorega, kes eelmine aasta kaheksandas klassis käis ja kellega olen tuttav Laagri Roboringi kaudu. Olen vahepeal aidanud teda matemaatikas ning mingi hetk noor kurtis mulle, et ta ise väga huvitatud kutsekooli edasi minekust, kuid kahjuks ema on väga veendunud, et ta peaks minema gümnaasiumi. Noor väga õnnetu oli ning kuna teda huvitab just fotograafia ning ta oli paar põnevat kutseeriala leidnud, siis ei osanud ta kuidagi olukorda lahendada.

Kuna ta ema on käinud vabatahtlikuna abiks ka mitmetel robootikaüritustel, siis leppisin noorega kokku, et räägib emaga ja äkki tulevad siis külla ja räägin ise ka, mida ma kutseharidusest tean ning miks ma ise ka arvan, et see võiks olla alternatiiv mida kaaluda. Ema oli nõus ning kui kohtusime siis selgus, et suurimaks probleemiks oli see, et ema kartis, et ta laps ei saa ülikooli minna peale kutsekoolis keskhariduse omandamist. Selgitasin, et süsteem on meie kooliajast peale muutunud ning vaatasime koos kutsealade kirjeldusi, kus oli isegi kirjas, et millistele ülikooli erialadele saab peale kutsehariduse omandamist suunduda.

Hiljem siis noorega rääkides selgus, et ema ka täiesti tõsiselt kaasa mõtlema kutsehariduse teemadel hakkas ning eks nüüd lähikuudel näeb, et kuidas see noor oma haridusteed peale üheksandat edasi jätkab.

Õpikogukonnas tegutsemine

Õpikogukonnas olen aktiivselt tegelenud nüüdseks ligi 6 aastat. Alguses küll pigem huvihariduse poolelt seoses Laagri Roboringiga, kuid kui hakkasin välja andma oma raamatut “Turvaline internet. Digimaailma teejuht” siis sain tuttavaks ka paljude põnevate haridustehnoloogide ja IT õpetajatega. Nüüdseks kus olen külastanud väga palju erinevaid koole, osalenud konverentsidel koolitajatena ja teinud ka erinevaid veebinare, siis võin öelda, et tunnen end täiesti kogukonna liikmena.

Kõige rohkem võtan sõna küberturvalisuse teemade kohta, kuid vahepeal osalen ka aktiivselt erinevate digitehnoloogiate teemalistel aruteludel jne. Olen ka oma Digikooli blogis püüdnud vahepeal kirjutada erinevatel teemadel, mis võiks kasuks olla teistele õpetajatele.

Eelmisel aastal oli ka põnev kogemus kaasa lüüa ühes HARNO projektis “Valede jaht”, kuhu oli kaasatud palju erinevaid õpetajaid. Kuidas meil see koosloome läks, sellest kirjutan pikemalt postituses Koosloome head ja vead

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.